Aasta oli siis 1933 ning maailmanäitus toimus Chicagos.  Avaldame siinkohal katkendi Vello Lääne raamatust „Maailmanäitused EXPO“ (kirjastus Olion, 1997).

Esmakordselt maailmanäituste ajaloos rajati tehissaar (33 ha). Kui president H. C. Hoover 27. mail näituse avas, näidati talle kõigepealt Teaduste paviljoni. See oli akendeta, konditsioneerseadmete ja päevavalguslampidega hoone. Moodsuselt konkureeris sellega vaid Tulevikumaja. Lihtrahvast köitsid aga suure õhupalli kohta kinnitatud gondel ja nn. läbipaistev inimene.

 

Eesti Vabariik oli eksisteerinud juba poolteist aastakümmet, loogiline oleks olnud esineda kas või kahasse mõne teise välisriigiga. Paraku ei piisanud raha oma rahva saavutuste propageerimiseks, organisaatorid nõudsid alguses 64 000 dollarit.

 

Korduvalt võttis „Päevalehes“ sõna Elisabet Judas, kes oli Chicagos õppinud kõrgharidusega kosmeetikuks (tollase kõnepruugi järgi „ilurahvitohtriks“) ja tundis hästi Ameerika olusid.

Ta püüdis Eesti avalikkust veenda, et läbi löövad meie käsitöö, rahvariided, vaibad jmt., ameeriklased hindavat ilusaid rahvalikke asju nagu näiteks kodukootud kampsunid, mütsid, kindad, sohvapadjad. Ja miks ei võiks Eesti panna maailmanäitusele välja ning seejärel eksportida ookeani taha oma piiritust? Vene vodkal ju oli Ameerikas kogu aeg hea minek.

Et pr. Judas oma ideele Tallinnast tuge ei saanud, otsustas ta iseseisvalt tegutseda ja eksponeeris meie tooteid Kreeka paviljonis: Tartu Naisseltsi käsitööd, Tallinna Kunsttööstuskooli filigraanesemed, Taaralinna kullasseppade hõbelusikad, sõled, preesid ja sõrmused, veel ehteid Narvast ja Rakverest. Kui kreeklased jäid pankrotti ja paviljon läks haamri alla.

 

Ettevõtlik daam kolis nüüd sakslaste „Schwarzealdi külasse“. See oli kõige kallim krunt näitusel, iga ruutjalg maksis 50 dollarit. Niihästi Judas kui ka Tallinnast saabunud abijõudolid rahvariietes, sageli poseerisid fotograafidele, reklaamides eesti keediseid, mis olid purki pandud pealinna naiskutsekoolis.

 

Ärivaimuga pr. Judas plaanitses maailmanäitusel avada eesti einelaua, kus muuhulgas oleks serveeritud ka A Le. Coqi õlut ja Tartu Marjaviinaühisuse veinisid, kuid arvatavasti läks temagi pankrotti, sest rohkem eestlannast lehtedes ei kirjutatud. Seevastu õitses äri sakslastel: nad pakkusid ameeriklastele  uudiskaupa – vahvleid, ja väikesest kioskist maailmanäitusel kasvas välja tõeline tööstus.

We are the Best

  • facebook-logo
  • instagram-logo