• Dubai Expo 2020 Eesti paviljon

EXPO on maailma minimudel, kus Eesti määrab ise oma loo suuruse

Iga viie aasta tagant tuleb maailm pooleks aastaks kokku, et näidata parimat, millega inimkonnana oleme parasjagu hakkama saanud. Eestil tuleb oma jalajälg maailmanäituse ajalukku iga kord uuesti jätta, ent sügisel Dubais ei ole see enam pelgalt riigi mainekujundus. Lähis-Ida ärikeskuses on Eesti kohal läbi aegade suurima äridelegatsiooniga ja mida suurem on riigi suutlikkus välja paista, seda rohkem meie ettevõtetele uksi avaneb, kirjutab Eesti esinduse peakomissar Daniel Schaer.


Ülemöödunud sajandi keskpaigas läbis maailm tööstusrevolutsiooni, kus vedurid ja aurupaadid olid viimase peal tehnoloogia ja tootmine liikus vabrikutesse. Samuti tõi 19. sajand maailmale elektrivalguse, mis lihtsustas töötamist ka pärast päikeseloojangut. Kapitalistlikes riikides algas märkimisväärne tootmise kasv ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning nende saavutustega oli ju ometi tarvis uhkustada ning samal ajal leida kliente ja koostööpartnereid.


Nii tuli kogu maailm esmakordselt kokku maailmanäitusele 1851. aastal Londonis. Kõige suurejoonelisem oli mõistagi sealne näitusehoone – Hyde Parki püstitatud Kristallpalee, kus eksponeeriti viie meetri pikkuse toru ja 28 sentimeetrise läätsega Trofee teleskoopi, esitleti Colt 1851 Navy revolvrit ja William Chamberlin jr tutvustas maailma esimest automaatset häältelugemismasinat. Järgnesid maailmanäitused suuremates Euroopa riikides, 1876. aastal esimest korda Ameerikas ning 1880. aastal Austraalias. 1889. aastal korraldati kuulus maailmanäitus Pariisis, kus võis näha linna sümboliks saanud Eiffeli torni.

Ametlikult osales Eesti maailmanäitusel esimest korda 1937. aastal Pariisis, Eiffeli torni oli maailmale tutvustatud juba 1889. aasta näitusel. ©Bureau International des Expositions (BIE).


Lähis-Ida ärikeskuses on Eesti kohal läbi aegade suurima äridelegatsiooniga ja mida suurem on riigi võime välja paista, seda rohkem meie ettevõtetele uksi avaneb.


19. sajandi maailmanäitused rõhusid selgelt tööstusele ja nende majandusliku suuna tähtsust näitas seegi, et maailma muutvaid leiutisi näidati seal esimest korda: telefon (1876), fonograaf (1878), tõmblukk ja nõudepesumasin (1893), röntgeniaparaat (1901), elektrivalgus (1904).


1928. aastal Pariisi rahvusvaheliste näituste konventsiooni sõlmimine, mis pani paika maailmanäituse korraldamistega seotu, lõpetas koos Teise maailmasõja puhkemisega tööstusele ja põllumajandusele keskenduvad EXPOd. Pärast sõda muutusid maailmanäitused rohkem riikidekeskseks, kus rõhuti enda tutvustamisele ja kultuurile, teemadena keskenduti aga humaansusega seotule, nagu näiteks rahu ja toidu kättesaadavus.


Ametlikult osales Eesti maailmanäitusel esimest korda 1937. aastal Pariisis, Eiffeli torni oli maailmale tutvustatud juba 1889. aasta näitusel.


Eesti esindatus EXPO-l


Eesti on maailmanäitustel alati südilt väljas olnud nii iseseisva riigina kui ka teiste paviljonides. Eks meie jaoks oli see alati rohkemat kui vaid oma parima väljanäitusele viimine – see oli kuulumistunne, päris oma riigi esindamine. On ju diplomaatia kuldreegel, et sõpru ja liitlasi tuleb ikka otsida headel aegadel ja riigi tuntus on alati olnud osa tema julgeolekust.


1933. aastal Chicagos toimunud maailmanäituse sümboliks oli taevaraudtee, millega sai sõita EXPO ühest otsast teise. Tänu südikale daamile Elisabet Judasele sai seal ka Eesti keediseid maitsta, A. Le Coqi õlut proovida ja rahvariideid imetleda.


Kas Elisbet Judas 1933. aastal päriselt selle mõtte järgi toimetas, jääb meile küll tänaseni teadmata, ent Chicago maailmanäituse eel võttis ta Eesti Päevalehes korduvalt sõna ja kutsus Eestit üles seal iseseisva riigina osalema. Kuna ta toetust ei leidnud, otsustas kange naine ise tegutseda ja eksponeeris Eesti tooteid Kreeka paviljonis. Kreeklasi aga tabas pankrot, paviljon läks haamri alla ning kohalik politsei olevat hiljem mööda Ameerikat meie labakindaid taga ajanud. Sealt edasi kolis proua Judas oma näitusega sakslaste tiiva alla, reklaamides Eesti keediseid, A. Le Coqi õlut ning rahvariideid.


Toona lõppes maailmanäitusel osalemine talle siiski majanduslikult halvasti ja lehtedes ei kuulnud sellest ettevõtmisest enam midagi. Ometi õnnestus sakslastel näitus edukalt lõpetada ja uudiskaupa vahvleid müües pandi alus uuele tööstusharule, kirjutab Vello Lään oma raamatus «Maailmanäitused EXPO» (V. Lään 1997).


Esmakordselt heisati Eesti sinimustvalge lipp Brüsseli maailmanäitusel 1935. aastal. Näitasime oma kodukäsitööd, väljas oli Eesti Vabariigi majandusgeograafiline kaart ning trükiti prantsuse keeles brošüür majandusest ja meist kui turismimaast.


Esimest korda ametlikult otsustasime osaleda 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel ja jagada paviljoni koos Läti ning Leeduga.


See ehitati eestlase Aleksander Nürnbergi projekti järgi, ent riikide omavahelist konkurentsi oli tunda nii EXPO-l kui ka ühises paviljonis. Seda kinnitas Riigi Ringhäälingu peasaatejuhi Hanno Kompuse arvamus, et Eesti ekspositsioon on tugevalt rahvuslik, aga liiga kaine, võrreldes lätlaste efektsema ja leedulaste lihtsuse ning soojusega. Siiski ei saabunud me koju tagasi tunnustusteta: Eesti osakond sai korraldajatelt seitse grand prix’d, kaheksa audiplomit, kuus hõbedat ja ühe pronksmedali.


Olla sinimustvalgega kohal, kui maailm kokku tuleb, leida endale sõbrad, ettevõtetele turg ja riigile arenguperspektiiv – see on osa meie iseolemise garantiist.


Ka Nõukogude ajal andsid eestlased maailmanäitusele oma panuse ja võitsid auhindugi. Pärast Teist maailmasõda 1958. aastal Brüsselis toimunud maailmanäitusel võitis ühe näituse hõbemedalitest «Estonia» klaver ja «Kalevipoja» illustratsioonide eest pronksmedali Pensas elav Alfred Oja. Kirjastusele Eesti Raamat kuulus audiplom ning näitusel oli Nõukogude Liidu paviljonis esindatud ka Eesti kannel, rahvusmustriga vaibad ning nahka köidetud raamat. 1974. aasta Spokane’i maailmanäitusel olid Nõukogude Liidu paviljoni sisekujunduse autoriteks Eesti disainerid Toivo Gansil ja Mait Summatavet, Tallinna botaanikaaia toonane direktor Jüri Martin ja Tallinna kunstitoodete kombinaadi kujundustööde meister Väino Fishman. Eestit esindasid veel Toomas Vindi ja Tiit Pääsukese maalid ning Matti Variku skulptuur «Hirved», mida saab siiani imetleda Tallinnas Lillepaviljoni juures.


Iseseisvuse taastamise järel oleme maailmanäitustel osalenud juba üsna mitmel korral: sel sajandil Saksamaal Hannoveris (2000), Hiinas Shanghais (2010) ja viimati 2015. aastal Itaalias Milanos. Olla sinimustvalgega kohal, kui maailm kokku tuleb, leida endale sõbrad, ettevõtetele turg ja riigile arenguperspektiiv – see on osa meie iseolemise garantiist, mida Eesti on rahvusriigina läbi ajaloo raskuste tajunud. Ja EXPO kontekstis: mitte olla menüüs, vaid osa šõust.


Ettevõtjatega Dubais


Esimest korda on EXPO korraldus antud Lähis-Ida riigile ja selle aasta oktoobris avab maailmanäitus oma uksed Araabia Ühendemiraatides Dubais. Algselt 2020. aastal toimuma pidanud maailmanäitus lükkus küll aasta edasi, ent oodata on üle 190 riigi osaluse ja rohkem kui 25 miljonit külastajat. EXPO endagi suund on muutunud ja tagasi pöördunud juurte juurde, kus esikohal on innovatsioon ja tehnoloogia ning äritegemine.


Sügisel koguneb Dubaisse üle 190 riigi ja maailmanäitusele oodatakse rohkem kui 25 miljonit külastajat. Maailma suurima kogunemise esikohal on innovatsioon ja tehnoloogia ning äritegemine ja uued kontaktid. Pilt: Expo 2020 Dubai.


Nii on ka Eesti esimest korda maailma suurimal ärisündmusel väljas koos läbi aegade suurima äridelegatsiooniga, et riik saaks oma ettevõtetele ka selles maailma nurgas hoogu anda. Eesti 42 ettevõttel ja organisatsioonil on pakkuda kaupu ja teenuseid, mis konkureerivad maailma tippklassis, ning riigi kohalolu, tuntus ja usaldusväärsus ehk kogu pehme diplomaatia arsenal on Lähis-Itta ja kaugemalegi jõudmiseks eluliselt oluline. Et meie riigi hea käekäik sõltub suuresti majandusest, mis toetub ekspordile (statistikaameti andmeil 73 protsenti meie SKTst), on see ka osa kriisist väljumise strateegiast.


Peaväljaku Al Wasl Plaza kõrval asuva renditud lipusinise paviljoni keskmes on mõistagi Eesti digilugu – oleme seda järjepidevalt riigina rääkinud ja selle kaudu ka Eestit tema piiridest suuremaks joonistanud. Nii on Dubais kohal Eesti digiühiskonna üles ehitanud ettevõtted, aga ka säästliku eluviisi eestkõnelejad, kes näitavad, kui oluline on, millises keskkonnas elame, mida kanname ja sööme. Ikka sooviga näidata igale külastajale seda hoomamatut homset, milles juba täna elame.


EXPO Dubai on oma programmi üles ehitanud kümnele temaatilisele nädalale ja lisaks meile üliolulistele digi- ja haridusnädalatele on ka plaanis näiteks kosmose- ja põllumajandusenädalad. Ärisuunda toetab veel eraldi äripaviljon, kus on esindatud AÜE investorid, kaubanduskojad ja ettevõtjad.


EXPO Dubaist saab päris maailmanäitus ja kahtlemata tuleb sellest grandioosseim kogunemine, kuhu maailm on eales kokku tulnud – it’s the World’s Greatest Show. Ja Eesti on oma sinise paviljoniga kohal, sinimustvalge spordidress seljas ning lugude- ja äriolümpiaks valmis.


Lugu ilmus algselt Postimehe nädalalõpulisas AK 28. augustil